విశ్వరూప నీ మూర్తి వివేకించలేను నేను
(॥పల్లవి॥)
విశ్వరూప నీ మూర్తి వివేకించలేను నేను
శాశ్వతుఁడ నీవున్న చందమేమీ నెఱఁగ
(॥విశ్వ॥)
నిబ్బరమై లోకమెల్లా నిండుక వుండుదువట
దొబ్బుకొంటాఁ దిరిగేము తోవల నిన్ను
వుబ్బి సముద్రమువలెనున్న నీ ప్రకృతియందు
గబ్బినై యీఁదుచున్నాఁడఁ గలఁగకుమీ
(॥విశ్వ॥)
కడయు మొదలులేని కాలము నీతనువట
నడుమ నందుతోనే పెనఁగుచున్నాఁడ
అడరి నీ సొమ్ములైన ఆత్మలలో నొకఁడనై
చిడుముడినున్నవాఁడ చిక్కువఱచకుమీ
(॥విశ్వ॥)
పరమున నిహమునఁ బ్రబలియున్నాఁడవట
గరిమ సోదించేము కమ్మటి నిన్ను
ఇరవై శ్రీవేంకటేశ నిన్నిటా నిన్ను నేము
శరణు చొచ్చితిమిఁక చనవిచ్చి కావుమీ
(||pallavi||)
viśhvarūba nī mūrdi vivegiṁchalenu nenu
śhāśhvadum̐ḍa nīvunna saṁdamemī nĕṟam̐ga
(||viśhva||)
nibbaramai logamĕllā niṁḍuga vuṁḍuduvaḍa
dŏbbugŏṁṭām̐ dirigemu tovala ninnu
vubbi samudramuvalĕnunna nī prakṛtiyaṁdu
gabbinai yīm̐dusunnām̐ḍam̐ galam̐gagumī
(||viśhva||)
kaḍayu mŏdaluleni kālamu nīdanuvaḍa
naḍuma naṁdudone pĕnam̐gusunnām̐ḍa
aḍari nī sŏmmulaina ātmalalo nŏgam̐ḍanai
siḍumuḍinunnavām̐ḍa sikkuvaṟasagumī
(||viśhva||)
paramuna nihamunam̐ brabaliyunnām̐ḍavaḍa
garima sodiṁchemu kammaḍi ninnu
iravai śhrīveṁkaḍeśha ninniḍā ninnu nemu
śharaṇu sŏchchidimim̐ka sanavichchi kāvumī