తన దాసునికొరకు ధరియించె నీరూపము
(॥పల్లవి॥)
తన దాసునికొరకు ధరియించె నీరూపము
దినదిన వేడుకఁ గదిరి నారసింహుఁడు
(॥తన॥)
బలురక్కసు నొడిసిపట్టి తొడలపైఁ బెట్టి
చెలఁగి కొనగోళ్లఁ జించినాఁడు
చలపట్టి పేగులజంధ్యాలతోడుతను
తెలివై వున్నాఁడు కదిరి నారసింహుఁడు
(॥తన॥)
ఘెరధానవు కంఠకుహర రక్తము ముంచి
సారెకు వసంతముగాఁ జల్లినాఁడు
మారుకొన్నదైత్యుని చర్మ మొలిచి మేనిమీఁద
ధీరతఁ గప్పిఁనాఁడు కదిరి నారసింహుఁడు
(॥తన॥)
అందపులక్ష్మియు బ్రహ్లదుఁడు నుతింపఁగాను
విందుగా నాగముపాల వెలసినాఁడు
అంది శ్రీవెంకటనాథుఁడై యీడా నాడాను
దిందుపడున్నాఁడు కదిరి నారసింహుఁడు
(||pallavi||)
tana dāsunigŏragu dhariyiṁchĕ nīrūbamu
dinadina veḍugam̐ gadiri nārasiṁhum̐ḍu
(||tana||)
balurakkasu nŏḍisibaṭṭi tŏḍalabaim̐ bĕṭṭi
sĕlam̐gi kŏnagoḽlam̐ jiṁchinām̐ḍu
salabaṭṭi pegulajaṁdhyāladoḍudanu
tĕlivai vunnām̐ḍu kadiri nārasiṁhum̐ḍu
(||tana||)
ghĕradhānavu kaṁṭhaguhara raktamu muṁchi
sārĕgu vasaṁtamugām̐ jallinām̐ḍu
mārugŏnnadaityuni sarma mŏlisi menimīm̐da
dhīradam̐ gappim̐nām̐ḍu kadiri nārasiṁhum̐ḍu
(||tana||)
aṁdabulakṣhmiyu brahladum̐ḍu nudiṁpam̐gānu
viṁdugā nāgamubāla vĕlasinām̐ḍu
aṁdi śhrīvĕṁkaḍanāthum̐ḍai yīḍā nāḍānu
diṁdubaḍunnām̐ḍu kadiri nārasiṁhum̐ḍu